Tervitan teid kõiki uue aasta puhul!

Õnnitlen rõõmude puhul, mida loodan, et Issand teile tuleval aastal saadab. Õnnitlen ka murede puhul, mis teid sel aastal paratamatult tabavad: võib-olla täna, võib-olla homme või lähitulevikus. Muide, ärge laske end muredest segadusse ajada ega kartke neid. Mured ja rõõmud on omavahel tihedalt seotud. See võib teile tunduda kummaline, aga pidage meeles Päästja sõnu: „Naine on sünnitades mures, sest tema tund on tulnud, aga kui ta on lapse ilmale toonud, ei mäleta ta enam ahastust rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma” (Jh 16:21). Päev muutub ööks ja öö päevaks, halb ilm heaks; nii muutub ka mure rõõmuks ja rõõm mureks. Neile, kes Jumalasse ei usu, on kurbus muidugi koormav, sest nad tunnevad ainult maiseid rõõme. Kuid inimesed, kes usuvad Jumalasse, ei tohiks meelt heita, sest raskuste kaudu saavad nad pojaõigused, ilma milleta pole võimalik taevariiki siseneda. Kurbused kui katsumused on nagu tuleoht, mille keskel vagad noored Jumalat kiitsid ja me ei tohi neid karta; pigem peame olema nagu need jumalakartlikud lapsed ja oma kurbuses Jumalale laulma tänu, uskudes, et raskused on meile Jumala poolt saadetud meie päästmiseks. Issand päästku teid kõiki ja juhatagu kadumatu valguse kuningriiki! Aamen. Optina vaga isa Varsanufios, jutlus 1. jaanuaril 1913. a Foto kooli jõuluõhtult. Sandor Liive.