Selle nädala üks ilusaim lugu leidis aset Jussikeste rühmas, kui looduse ja sünni kohta õppimine kujunes millekski palju enamaks.

On olnud ülestõusmispühade aeg, mida kutsutakse ka munadepühaks. Õpetaja Ülle eestvedamisel pandi kolm nädalat tagasi inkubaatorisse kana- ja vutimunad, mis andis võimaluse õppida elu sünni imet. Kui tibud hakkasid kooruma, selgus, et üks must tibu ka väga tahab, aga ei saa ise koorest välja, sest ta jalad polnud arenenud nagu peaks ja teda oli vaja koorumisel aidata. Ka pärast koorumist ei suutnud väike must tibu seista ega kõndida ning tema käitumine viitas, et ta ellujäämine on kaheldav. Õpetaja Ülle ei jätnud teda siiski saatuse hooleks, vaid tegi tibu jalgadele lahased. Tasapisi hakkas tibu liikuma ja nüüd teeb ta juba iseseisvalt nobedaid samme. Ka lapsed ei jäänud kõrvaltvaatajateks. Et teised tibud lahastes kaaslast ei nokiks, ehitasid nad talle legodest turvalise kindluse, kus paraneda ja kosuda. Nii kasvaski ühest õppeprojektist midagi enamat. Kui alguses koguti teadmisi elu sünnist, siis nüüd kogesid lapsed palju enamat: hoolivust, julgust märgata ja aidata. Meie oma Tibula rasa.

Vaata kõiki pilte siit.