Õppekorraldus

Taotleme tasakaalu intellektuaalse, füüsilise, sotsiaalse, hingelise ja vaimuliku arengu vahel. 

Algkool (1.-4. klass) kui armastus Tee vastu tähendab:

koolielus toimimise tundmaõppimist, 

kohanemist kooli ja ühiste reeglitega, 

hästi hakkamasaamise tunnet,

suuna ning sihi tunnetamist,

huvi ja rõõmu õppimisest ning teistest inimestest. 

Algkool on kui vastloodud maailm, „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“ (1. Mo. 1, 31). Õppimisel on rõhuasetus elamustel ja kogemustel: elu on imeline ja huvitav, maailm on ilus ja põnev, hea olla on hea, õpetaja armastab ja toetab mind jne. Õpime looduselt ja otsime vahetuid kogemusi, näiteks koostöös vabaõhumuuseumiga.

„Kui me ei asu teele aukartuse ja hämminguga, tundega, mida nimetatakse numinoosseks, Jumala kogemise tundeks, siis ei jõua me Teel kuigi kaugele“

(Piiskop Kallistos (Ware) „Õigeusu tee“)

Algõpetus põhineb üldõppel, st. erinevaid aineid õpitakse integreeritult. Laste tunniplaanis on klassitunnid, mille raames klassiõpetaja õpetab erinevaid aineid neid omavahel tervikuks seostades. 

Algkool meenutab turvalist kasvupinnast, millest sirgutakse põhikooli alguseks liikuma täiskasvanute maailma poole ja kus kogemused ning elamused saavad mõistelise sisu, kus õpitakse sügavamalt tundma ennast ja oma eakaaslasi.

Põhikool (5.-9. klass) kui armastus Tõe vastu tähendab teadmisi ja isiklikke vastuseid inimese ja maailma kohta. Õpilasi huvitavad eakaaslased, nemad ise, millest koosneb maailm ja tema nähtused ning nendevahelised seosed. Murdeiga on kui vältimatu väljumine paradiisist, silmitsiseismine langenud maailmaga ja vajadus leida selle suhtes isiklik „päästev idee“. Murdeiga ei pea ilmtingimata olema konfliktne ja lammutav juhul, kui noor leiab eluterve ja kindla perspektiiviga elusihi pöördudes tähelepanuga oma seespidisesse taevariiki. „Sest vaata, Jumala riik on seespidi teie sees“ (Lk. 17, 21). 

Lapsed vajavad isiklikule eksistentsile mõtet, kohta ja ülesannet „suures pildis“, valgustavat seletust enda ümber ja enda sees toimuvale. Teadvustame murdeealise vajadust leida tee enda sisemaailma.

Õpime aktiivõppe kaudu suurte teemade ehk projektide kaupa, avastades ning mõtestades põhimõisteid ning nendevahelisi seoseid. 

On olemas teatud „viidad“ jumaliku tõelisuse kogemisele. Nii meid ümbritsevas maailmas kui ka meis endis on tõiku, mis nõuavad seletust, aga mis jäävad seletamatuiks, kui me ei usu isikulisse Jumalasse. Need viidad on eeskätt meid ümbritsev maailm, meie sisemaailm ja me suhted teiste inimestega.

„Kristlase elu on sarnane Kolmainu Jumala olemusega – see on elu koos teistega. Nagu ütles püha Siluan: „Minu vend on minu elu“. Abieluinimene võib öelda – ja see on teoloogiliselt ainus õige eluviis: „Minu abikaasa ja lapsed on mu elu. Nad on mu elu sisu; nendega elades tuleb mul õppida Kristuse-sarnaselt armastama.“ Minu suhted nendega, kellega ma koos elan, ongi mu vaimse tervise näitajaks. Mingit muud mõõdupuud ei ole.“

(Õde Magdaleena "Mõtisklusi lastest õigeusu kirikus")

Gümnaasiumis (10.-12. klass) kui armastuses Elu vastu jõutakse olemise sügavate ja sisemiste seaduspärasuste, eesmärkide, küsimuste ja vastuste tunnetamiseni. Käes on teeots „uuele taevale ja uuele maale“, isiklikule Tabori mäele. Oluline roll on perekonnaõpetusel ja oma kutsumuse leidmisel. 

Põlvkond, kes paari näpuliigutusega leiab Google`st kogu informatsiooni, vajab õpetajat kui interpreteerijat, mõtestajat, tõe ja elu saladuste vahendajat.

Üleminekud kooliosade vahel on sujuvad.

Kooli üldmetoodika aluseks on „huvil põhineva kooli“ põhimõtted:

tunnetuslikku huvi tekitav ja hoidev,

teadmine saab lapse jaoks „minu omaks“,

praktiline (näitlik), 

õpilaste reaalsete ja eakohaste huvidega seotud, 

nende kontekstist ja probleemidest lähtuv,

individuaalsust ja ühist tasakaalustav,

õpilaste andeid arvestav,

iseseisvust soosiv,

isiklikult lähenev,

küsimusi esitav,

looma ja avastama innustav,

jne.

Arvutit kasutatakse algkoolis minimaalselt, põhikoolis mõõdukalt ja gümnaasiumis vastavalt mõistlikule vajadusele.